Kontsert „Uku ja Vanemuine“

Kuidas sündis lauleldus „Uku ja Vanemuine“
19. sajandi lõpul – 20. sajandi algul kasvas jõudsalt eesti rahvusliku muusika loomine. Peale oli kasvanud uus põlvkond heliloojaid, kelle eesmärgid olid tunduvalt ambitsioonikamad. 1908. aastal nägid ilmavalgust kaks algupärast teost, mida peetakse esimesteks eesti ooperiteks – Artur Lemba „Lembitu tütar“ ning Karl August Hermanni lauleldus „Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvad“. Mõlemad kanti esmakordselt ette teatris „Vanemuine“. Eesti rahva muistenditele toetuva „Uku ja Vanemuise“ libreto autoriks oli Hermann ise. Lavastas Leenart Neumann, juhatas Adalbert Wirkhaus. Ooperit etendati veel ka Tallinnas, Narvas ja Peterburis. Mihkel Lüdig suhtus „Peterburi Teatajas“ tunnustavalt sellesse ettevõtmisse, kiitis esitajaid, muusika- ja lavajuhti, moodsat orkestratsiooni jne, kuid mainis, et „Uku ja Vanemuine“ ikkagi ooperi mõõtmeid hästi välja ei andvat, kuna puuduvat dramaatiline tegevustik peaaegu täielikult ning ka muusika olevat oma põhijoontes ikkagi ooperiks mitteküündiv, baseerudes peamiselt K. A. Hermanni pisut naiivsel loomingul ning lihtsalt rahvaviisidel.“ Selline kriitika pahandas Hermanni ning ta soovitas Lüdigil kõigepealt ise enne parem ooper luua, kui tema tööd laitma tulla.

„Uku ja Vanemuise“ esmase orkestratsiooni tegi Adalbert Wirkhaus, kes kirjutas ka ooperi avamängu ning vahemängud. Mart Saare hinnangul oli hea orkestratsioon algul igavana mõjunud teose hoopis teiseks muutnud. Orkestratsiooni võimalusi teose huvitavamaks muutmisel nägi ka Raimo Kangro, kes tegi oma versiooni lauleldusest 1998. aastal. Ta küll säilitas Hermanni teksti ja meloodiad, kuid lisas sellele uue orkestratsiooni täis vaimukusi ja vihjeid.

Värsked postitused